Viljandi “Ugalas” “Cipollino”

1.-5. kl õpilased said osa sõbrakuu teatripiletite sooduskampaaniast – lasteetendusele 8 euroga. Suur elevus oli aga kõigepealt poole koolitäie õpilastega Leie bussipeatusesse liikuda, silmad kevadpäiksest kissis ja siis ennast liinibussi vabadele istmetele mahutada. Viljandi bussijaamast vantsisime läbi linna “Ugalasse” ja seal need köögiviljad siis laval toimetasid. Need vähesed, kes originaalteost on lugenud, pidid leppima tänapäevastatud variandiga sibulapoisi seiklustest. Kes polnud lugenud, noh, neile oli nii nalja kui nuputamist: miks mutt räpib ja kuri tomat ähvardab “Tomat tuleb tuppa!”, kas kõrvitsatele on tõesti kõige paremaks paigaks koerakuudi mõõtu majakene ja millest on tehtud kõik see butafooria ehk need isuäratavad puu- ja juurviljad? Vaheajal ununesid aga kõik tervislikud ja kangelaslikud vitamiinid ostmistuhinas, sest teatri puhvet oli oma müügilaudu kahekordistanud ja jagas selget suhkrut igas värvis ja variandis. Sellest tulenes, et noor teatripublik läks lutsides ja krabistades lausa saali ja nosis seal teise vaatuse ajal rõõmsalt edasi. Hmmmm… Kultuuri nautimine koos maitseelamustega, ei oska öelda, kumb mulje on jäävam.
Pärast etendust tulid näitlejad kolmekesi lavaäärele istuma ja juttu puhuma. Sai tehtud ka vägev ühispilt otse lavalaudadelt. Au ja kiitus ülimeeldivale ja toimekale avalike suhete juhile Mari Nurgale, kes selle kõik naeratades korraldas – elamused missugused! Mis muud kui läbi kaupluste bussijaama poole. Loodetavasti tegid selle tempoka päeva meie hulgas kaasa ka tulevane kirjanik või lavastaja või näitleja.