Paudi talu loodusrada – 1.-5. kl. soovitab soojalt!!!

Seiklusrikkalt see päeva osadele algas – varavalges pidi liinibussiga Viljandisse kolistama, kus alles kell 9 ootas tellitud buss. Ikka, et sel kibekiirel ekskursioonide-perioodil üleüldse bussi saada nende kõrgete turuhindade juures, mida pakkumine on kergitanud. Meil oli valida: kas jätame sõidu ära või alustame tellitud bussiga Viljandi linnast ega lase sel Leie meile järele tulla hingehinna eest. Kõik huvilised said lõpuks kokku, kellel õp Tiina G pannkoogid põses, kellel uni alles silmanurgas.

Läksime omadega metsa! Ilm läks järjest ilusamaks! Mets läks järjest imelisemaks! Paudi talu rahvas – halli habemega taluperemees kräbeda õpetaja Riitaga võidu tunnevad oma kandis küll iga sipelgat nägupidi! Samblad, samblikud, ämblikud, puuseened, kuusekasvud, sõnajalad ja kuuseistikud, kõik olid valmis meid vastu võtma ja ennast tutvustama. Ole ainult maalaps ja ära nii kangesti kilju, kui mõni kuklane otsustab mööda säärt üles ronida – vaatama, kes see siin tema samblavaibal trambib. Paudi metsatalu loodusrajad on alles niivõrd värsked ja vähekäidud, et tõesti katab rajapinda pehme roheline vaip!

Mida kõike saab juuretükist, oksarisust, männipahast ja kasetohust meisterdada, seda jutustati rahulikult ja asjalikult kolmanda giidi poolt lisaks. Metsas on igal asjal oma mõte, metsasõbralik inimene suudab veel omaenda mõtte sinna juurde nuputada ja metsa enda kasuks ning iluks rakendada.

Imed imede otsa! Me istutasime igaüks omaenda KUUSE. Mis meist igaühest viie, kümne, viikümne aasta pärast saab – kes seda teab, aga KUUSED ehk lähevad kasvama… Kasvavad kõik need kiired inimeseaastad sealsamas muinasjutumetsas sama paiga peal ja ootavad meid ehk äragi, kui kunagi vaatama tuleme…

Lõke, vorstikesed toomingaorgi otsas, kohv ja tee, kringel pererahva poolt, meie oma moonakotid veel lisaks – kuninglik lõuna vabas õhus! Kunagi pole kohvi sedasi maitsenud!!! Esimene selle suve päike küttis seljad soojaks ja helerohelise metsa sillerdavaks.

Kividesse oli raiutud vanade indiaanlaste tarkus:

Kui viimane puu on metsast raiutud, kui viimane kala on jõest püütud, viimane allikas mürgitatud, saate tea teada, et raha ei saa süüa…