Jüripäeva jooks

Toimus traditsiooniliselt 23. aprilli õhtul, hea emotsiooni ja väga tugeva tuulega.Stardis lisaks kooliõpilaste segavõistkondadele ka lastevanemate esindus.9. klass esitas teistele väljakutse, läbivad ringi viiekesi. Tulid toime ja saavutasid parima aja (8.49,0; Tuuli Dimitrijev, Karmo Ilmjärv, Triin Randmer, Riina Saksniit, Heimar Vaht). Järgnesid Kristi, Kalmeri, Kaili ja lastevanemate võistkonnad.Võitjatele võidutort ja osalejatele energia taastamiseks šokolaad. Oli päris mõnus sportlik õhtupoolik.
jüripäev2
jüripäev1
jüripäev3
jüripäev4
jüripäev5

Missugune päev! Missugune jooks! Missugused tiimid! Unustamatu!

Päev – päikest täis hommikust loojanguni, seda küll, aga sellist TUULT pole Võrtsjärve kant ammu näinud! Lipumast koolimaja akna taga oli terve päeva kumer, no tõesti! Et mismoodi see tort siis välja antakse sellele võistkonnale, kes just nimelt põleva tõrvikuga lõpetab – mismoodi need tõrvikud üldse põlema saab?! Tiimid olid elevil ja korraldajad murelikud…
Aga sai! Tiimid said kokku selles tormis ja veel missugused tiimid: 9. klass kirjutas enda igatahes juba ammu enne jooksu Leie Põhikooli ajalukku, kuulutades teisipäevasel kogunemisel, et esitavad viiekesi väljakutse kõigile traditsioonilistele kümneliikmelistele teatevõistluse meeskondadele, vohh! Kaptenid valisid ja loosisid aga meelekindlalt oma meeskonnad kokku ja ühe väikese erandiga seisidki kõik meeskonnaliikmed õhtu eeli kooli juures platsil, valmis üheksandike pikkadele koibadele oma paljude väikeste jalakestega konkurentsi pakkuma. Lapsevanemate meeskond-naiskond hoidis end kobarasse jooksu plaani ümber, peeti veel viimast salanõu ja – andke ainult tõrvikut!
Direktor pani stardipüstoli soojenema ja näitas kooli koka tehtud päris-torti, sütitav sõnavõtt soojendussörgiks ergutus-huvijuhilt: “Tuhat, tuhat, kolm-neli-kolm!” (ehk Anno Domini 1343) ja mis siin tormituule käes ikka kauem passida. Esivanemate ajaloolise võiduöö ja kunagiste kuningate nimel – edasi!

Reporter otse rajalt: kaasvõitlejate nördimuseks tegid kohalikud lustlikud Jürid selget sohki, sõites õhtupäikeses sillerdava TSIKLIGA ja külvates noorematesse hingekestesse hetkelist segadust. Kes sai aega nende tegusid ja nägusid lähemalt uurida, nägi huumorit ja osalemistahet, nostalgiat koolisündmuste järele ja pisukest motika-edevust. Miks siis mitte, isikliku kondimootoriga toimetulnud? Ja teie, võidukad üheksandikud, kes te järgmisel kevadel samamoodi vilistlasvõistkonnana teretulnud olete, pange kõrva taha: “Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist alles jääb.” (A. Einstein) Kas jääb meelde õpiku lehekülg, õpetaja jutt, tabelid ja sõnadetööd või see jooksulõik vastu erakordset tuult, käest kätte antud tõrviku lõhn, Leie ring, OMA tiimi tunne, OMA kooli tunne…

Leie ringi tolmavad lõigud, sillad ja asfalt ei ole jüriööjooksjatele enam kunagi samad, sest nüüd on siin iga kurvi taha keegi igatseva ja äreva pilguga vaadanud – kas paistab juba?! Toomingate pungasid polnud kellelgi mahti vahtida, kus sa sellega! Jookse, nagu oleks sul vaja raudrüütleid turmata! Nagu muistsel kevadel, kus kõigi silmad olid selle teatud künka suunas Tasuja tulekeele märguannet ootamas, et siis üheainsa ööga kogu Eestimaa võõrastest valitsejatest puhastada… ikka tuluke siin, siis juba seal, siis veel ja veel… Meie ei pannud midagi suuremat põlema, aga igal osalisel oli näos või hinges tunne, et “Tehtud! Võisteldud – oma lõigus kõik välja pandud, tuult võidetud ja kuhugi kuulutud, ühist asja omal kombel kaasa tehtud!” Igasse tõrvikulõhnalisse pihku ja ka igale pealtvaatajale šokolaad ja koju tuulest punaseid põski soojendama, enne kui päike jõudis kustuda. Õhtune tunnike ühises suunas tegutsemist andis meile kõigile midagi, kes me endast andsime! Aitäh osalejatele selle unustamatu jüripäeva eest!