1. ja 3. kl. kevadmatk paastumaarjapäeval, küüditamise aastapäeval

Mida küll tähendab sõna KÜÜDITAMINE? Klassijuhataja kehastus võimuesindajaks, kes keelab ja käseb, ei selgita ega anna aega mõelda. Käsklus kõlas: “Kiiresti riidesse, 3. klass võtab kaasa emakeele õpiku ja läheme teadmata suunas, teadmata põhjusel, teadmata kauaks. Kähku!” 25. märtsi hommik oli küll päikeseline, aga mitte soe. Mida kaugemale Leie külast marssisime, seda vingem tuul seal põllul puhus. Segadust oli omajagu. Kas me läheme kevadet otsima? Kas peaks kevadlinde kuulama? Kas kraavi tohib minna solistama? Kas liiklema peab vasakul või paremal teepervel? Miks õpetaja täna midagi ei selgita, ainult marsib, rahvariide seelik helkurvesti alt tuules lehvimas? Teel hakkas õpetaja ikka lõpuks midagi selgitama ka, aga kas on võimalik seda mõistusega mõista, et küüditati – sõidutati tuhandeid inimesi kodust, ühel ja selsamal ööl, kuhu? – ei tea, miks? – ei selgitata. Küüditati märtsiööl 1949. aastal umbes 20700 inimest…

Õnneks oli õpetajal midagi rõõmsamat ka plaanis. Paastumaarjapäeva kombed tulevad mitmesaja aasta tagant. Naistepäev! Naised sel päeval tööd ei teinud, läksid hoopis kiigele, mille poisid teinud, said seal punased põsed ja uus eluring sai uue hoo sisse. Meie saime (lõpuks!) tulipunase paberlaterna kah lõpuks põlema, aga selle vinge tuule käes polnud need punased põsed ja veel punasemad ninad just tervise märk. Loodame siiski parimat! Loodetavasti jäi midagi ka tuleohutusest meelde: lagedal alal, majadest ja elektriliinidest kaugel, niiske heinaga kohas võib tikuktõmbamist harjutada ja ei juhtu midagi, kui säde kohmetanud käest põllule pudneb. Vaatasime sellele punasele pallile pikalt järgi ja siis lippasime koolimajja. Ahjaa, plikadel polnud ju aimugi, et peaks paastumaarjapäeval ringi käima, punane seelik seljas ja keedetud munad taskus, mida poistele jagada. Õnnekombel oli õpetajal mune küllalt ja igaüks sai Raffaello põske – terviseks!

Koolimajas sai veel peale sööki kehalise kasvatuse tunnis ka naistepäeva-nalja: teatevõistlus, mis seisned kõigepealt punasesse seelikuss pugemises, selles jooksmises, järgmiseks rätiku pähesidumised ja edasi jooksmises, et “põllult kardulad” ehk võimlast tennispalle korjata ja tagasi liduda. Oijee kui koomilised mutikesed me kordamööda olime! Katsu sa joosta ja riietuda ja seelikust välja hüpata, kui kogu see aeg pidid veel “titte” kah süles tassima – et seelikusse pugemine ja rätiku sidumine liiga lihtsalt ei läheks, oli teatepulgaks pehme pall kaenlas.

Oleme terved ja punapõsksed kogu tuleva kevad-suve!